Maraton on taas selja taga, ehk siis pikk nädalavahetuse valve. Oluliselt kergem on nüüd olla, vaikselt hakkab tulema usk, et see kõik võib 8 tööpäeva pärast isegi hästi lõppeda.
Reedel oli ka päevavalve, nii et põnevust hommikust alates, see on ilmselge liialdus, sest tegelikult oli pahaendeliselt rahulik päev. Ühes asjas sain käe valgeks kah, nimelt nüüd ripub tervisekeskuse koridori seinal klaasi taga ka minu poolt huulest välja võetud õngekonks. Tüüp oli ise veel nii rahulik, et eile läks, aga ma ei viitsinud kohe tulla, püüdsin teieste lantidega edasi. Helsingist pärit, kui sai aru, et ma Eestist olen, läks kohe eesti keele peale üle, arvas, et ta polegi seda nii kaua rääkida saanud. Või siis oli tal tunne, et ta saab minustust paremini aru, kui ma eesti keeles räägin. Õhtul käis 4 inimest ja sain magada laupäeva hommikuni.
Laupäev hakkas kiirelt, jätkus kiirelt ja lõppes kiirelt, ehk siis 9-st läksin tööposti otsa, sain teha päeval tunnise lõunapausi ja lõplikult ära pääsesin kell 2 öösel. Jällegi, ei midagi põnevat, aga igasugu pisiasju hulgem, tilkus neid kah tunnis nii üks või kaks. Viimane patsient oli peavaludega skisofreenik, kelle raviskeemis oli 4 erinevat neuroleptikumi 3 korda päevas pluss veel liitium- ma aravan, et iga suvaline inimene tänavalt annaks otsad juba tema hommikuse ravimiannuse kätte. Selline kange ja jäik ta oma ravist oli, peavalu taga ka imselt mingisugust põnevat põhjust polnud. Ta elavnes ja sarnanes inimesega ainult korraks, kui ma küsisin, mis ta eelmisel päevalt tegi, läks tal nägu naerule ja ta palus, kas ta tohib mulle mobiilist pilti nädata? No miks ka mitte. See oli pilt 8-kilosest järveforellist, mille ta Inari järvest oli välja tõmmanud. 🙂
Pühapäeval saatsin terve hulga patsiente kohe hooga Rovaniemile, igasugused imelised asjad, mida minu pea kinni ei võtnud. Üks vähem imeline kah, lukseerunud õlaliiges, mille reponeerimine mul muidugimõista ei õnnestunud. Valutuks sain ta alles lokaalse lidokaiiniga, oksükodoon ei mõjunud mõhkugi. Veel on mul tekkinud äge allergia joomarite kõhuvalude vastu, mis annavad ka palavikku ja CRV tõusu, ning kui siis veel pulss kipub kiire olema ja vererõhk madal, pole mul närvi raviga katsetama hakata… igasugused septilised mõtted tulevad pähe ja ambulants tuleb ja viib ära. Päev lõppes kell 23, sõrmehaava õmblemisega, sest mis nädalavahetus see ikka möödub ilma õmblemiseta.
Nüüd olen juba välja puhanud ja valmis homseks öövalveks- no tegelikult mitte, aga tuleb üritada positiivselt mõelda, nii vahelduseks. Indu selleks annavad 2 tõsiasja: a) eilsest on siin tööl veel üks arst Eestist, see juba teeb olemise palju lahedamaks; b) sain täna konsultatsioonivastuse ortopeedilt, kes leidis, et mu reponeeritud kämblaluu murd on suurepärases asendis ja patsiendil pole lõikust vaja (mida talle oli öelnud töötervishoiuarst).
